Tallinn

Pärast viimast sissekannet on siis niipalju muutunud, et oleme vahepeal Eestisse jõudnud, kohanenud üpris kiirelt tavapärase rutiinse eluga ja  3-st mõnusast kuust Lõuna-Ameerikas on saanud kauge ja ebareaalne mälestus.  Aeg lendab päris kiiresti – pole küll eriti sellist tunnet, et oleks juba peaaegu kaks kuud Eestis olnud, kuid nii see on. Pere, enamik sõpradest ja muudest loomadest on kenasti üle vaadatud ning ega nüüd ei jäägi muud üle, kui hakata uue reisi peale mõtlema. Enne aga peaks eelmise ilusti kokku võtma ning viimased mälestused Lõuna-Ameerikast kirja panema seni kui need veel vähegi värsked on.

Niisiis, viiimased paar päeva Rio de Janeiros veetsime samas rütmis nagu nendele eelnevadki – ehk siis põhiliselt rannas lebotades. Seda just seetõttu, et võrreldes esimese Rios veedetud nädalaga, kus saime küll tasuta elada Botofogos tuttavate juures, oli meie seekordseks eeliseks väga hea asukoht ranna suhtes. Meie hostel asus umbes 5-mintulise jalutuskäigu kaugusel Copacabana rannast. Õnneks ei olnud ka Rio “talvine” päike enam nii õelalt kõrvetav kui mõned kuud tagasi ja enam ei pidanud ennast pealaest jalatallani vähemalt 30-se päiksekreemiga kokku määrima. Peab tõdema, et praegune juuli alguse ilm on umbes samaväärne Brasiilia talvega, kuigi merevesi oli seal isegi talvel kõvasti soojem.

Viimastel päevadel tegime veel kohustuslikud poetuurid, et osta suveniirikesi kodustele tõestuseks, et ikka päriselt Lõuna-Ameerikas käisime, nautisime  maailma parimat õlut ja chillisime kuidas vähegi suutsime. Päris viimasel õhtul otsustasime teha veel kiire supluse ookeanis, taustaks loojuv päike ja segased tunded… Need viimased päevad selles maailma ühes erakordsemas linnas tegid kojumineku kuidagi eriti raskeks. Eriti vast selle pärast, et kuna need 3 kuud olid meid suht korralikult karastanud, siis ei tundunud Rio enam üldsegi nii ohtlik ja kõik need kahtlased pilgud, mis näisid meid veebruaris igast küljest piiravat, olid kadunud. Nüüd tundus Rio lihtsalt väga erilise ja eksootilise kohana, kuhu hing ihkab juba praegu tagasi. Igatahes, nii saabuski kätte pühapäev, 9.mai, mis tähendas meie pika tagasireisi algust. Rio de Janeiro-São Paulo möödus kiiresti, São Paulo-Frankfurt veel kiiremini. Sai süüa, juua ning ajalehti lugeda – nagu tsiviliseeritud maailmas kombeks. Ka Helsingi ots ei pakkunud erilist kõneainet ning kohe, kui pagas käes, võis lennujaamast sadama poole hakata liikuma. Kuid päris nii kergelt see “pagas käes” osa ei läinud – tuli välja, et Harro pagas oli jäetud Frankfurti, kuna lennuk oli liiga täis vms. Tuli täita mõned paberid ning lubati, et kott saadetakse Tallinnasse mõne päeva jooksul järgi. (Õnneks see nii ka läks.)  Iga halvaga kaasneb ka midagi head: antud juhul siis see, et ei pidanud 15kg kotti mööda Helsingit kaasas tarima. Ja kui me siis lõpuks laevale jõudsime oli küll veidi klomp kurgus ja tuju nullis – ümbrus oli kuidagi liiga kiiresti muutunud liiga mannetuks ja halliks. Ei ole mitte lihtne 35 h jooksul Riost vihmasesse ja ülikülma Helsingisse jõuda. Ning siis see juhtus: esmaspäeva öösel kell 00:15 – jõudsime me tagasi Eestisse. Kohal! Ja reis oligi läbi. Kõik.

Kokku käisime läbi siis kuuest riigist: Brasiilia, Boliivia, Peruu, Tšiili, Argentina ja Uruguay. Kõige müstilisema mulje jättis neist meile vast Brasiilia, mis pakkus nii ilusaid randu, imetlusväärset loodust kui ka ülisuuri metropole. Brasiilias on mingi võlu, mingi müstiline aura, mis ei jäta vast ühtegi reisijat ükskõikseks. Ja kui võtta veel arvesse, et me käisime kõigest Lõuna-Brasiilias ning meil jäi nägemata Brasiilia idakallas Salvadori ja Recifega, Põhja-Brasiilia eesotsas Belemi ja Boa Vistaga ning otseloomulikult Amazonas, siis võib julgelt väita, et Brasiilia suudab pakkuda tõesti pea kõike. Seda enam on meil põhjust sinna kunagi tagasi minna.

Boliivia oli külastatud riikidest vast kõige omapärasem. Kui välja arvata Santa Cruz, mis meenutab oma olustikuga pigem Brasiiliat, siis võrdlemisi kõrgel mägedes asuvast Boliiviast jäävad ennekõike meelde sõbralikud kohalikud, traditsiooniderikas elu, jahedam kliima, üpris kasin infrastruktuur, vaesus. Küllap see vaesus ning traditsioonid olidki just need, mille poolest Boliivia teistest riikidest erines. Oli üsna tavaline, et nägid tänaval rahvusvärvidesse riietatud mammisid puuvilju müümas või et tee ühest linnas teise sarnanes teega karjamaale. Aga just see oligi spets. Karta on, et järgmise 20 aastaga teeb Boliivia läbi väga palju muutusi, ning kui võimalus on, tasuks seda võrdlemisi odavat riiki enne neid muutusi kindlasti külastada.

Peruu kohta tervikuna ei oskagi väga adekvaatset hinnangut anda, kuna viibisime peamiselt lõuna-poolses osas, kuhu jääb siis maailmakuulus Machu Picchu. Machu Picchu oli vaieldamatult kõige hingematvam elamus suutes üllatada meid oma suursugususega ja panna meid ka füüsiliselt proovile sinna kohalesaamise osas. Ühesõnaga kindlasti külastamist väärt, selles ei kahtle vast keegi. Aga ka Cusco’l on omad võlud oma imetlusväärse vanalinna ning ümbritseva loodusega – kui peaks soovitama, kuhu minna paariks kuuks hispaania keelt õppima või vabatahtlikuna tööle, siis me soovitaks Cuscot. See linn jättis kuidagi sõbraliku ja koduse tunde.

Meil ei olnud küll piisavalt aega, et pikemalt nautida Tšiili pikka rannikut ega ka Lõuna-Tšiili loodust ning rääkimata muidugi Lihavõttesaarest, kuid pooleteisest nädalast Tšiilis sai siiski võrdlemisi hea ülevaate sellest riigist. Inimesed tundusid seal kuidagi viisakamad, võiks vast isegi öelda tsiviliseeritumad kui Boliivias ja Peruus näiteks. Aga eks ta seda olegi – Tšiili majandus on suhteliselt tugev ning selle najal on suudetud seal üpris palju üles ehitada. Enne reisi arvas Harro, et Tšiili peaks kõigi eelduste kohaselt olema kõige sobivam koht talle elamiseks, kuna seal on nii maailmatasemel surfirannad kui ka suusakuurortid. Lumelauaga sõitma küll ei jõudnud, kuid sellest hoolimata teeniski Tšiili pealinn Santiago meie nimekirjas esimese koha kategoorias “linn, kus võiks mõnda aega elada”.

Argentina kõige suurem üllatus oli võibolla see, et ta ei suutnud üllatada. Mendozas olid tip-top veinid ning Buenos Aires oli väga mitmekülgne ja kultuurne, kuid seda mõlemat oskas ette nagu oodata. Kuigi jah, Argentinast tervikuna rääkides, ei saa me väga midagi öelda, kuna Lõuna-Argentina ja Patagoonia jäid meil täiesti nägemata ning just Patagoonia on see, miks paljud üldse Argentinasse lähevad. Siiski tekkis Argentinast mingi ettekujutus ja selle põhjal võiks öelda, et argentiinlased on isekad, natuke ehk ülbed ja kuidagi väga uhked enda üle. Seda viimast võis korduvalt kuulda ka Tšiilis ja Uruguays, kus nad argentiinlasi ülbeteks ja eneseimetlejateks nimetasid. Sellest hoolimata möödus meie reisi üks õnnelikemaid päevi just Mendozas viinamarjaistanduste vahel jalgrattaga tiirutades – veini oskavad need ülbikud küll hästi teha 🙂

Erinevalt Argentinast suutis Uruguay üllatada justnimelt seetõttu, et me ei osanud sellest midagi väga oodata. Kuigi jah, see üllatus ei olnud siiski väga suur. Montevideo jättis suht külmaks, kuid Uruguay idarannik oli väga ilus ning looduse-sõbrale jätkus seal tegemist küll. Uruguay pole just väga suur ega paista silma ka millegi erilisega, sestap ka arusaadav kui väga uhked uruguaylased selle üle on, et just nemad maailma esimese jalgpalli MM’i 1930. aastal võitsid, ning nad ei väsi seda ka pideval teistele meelde tuletamast.

Kui peaks välja tooma ühe koha,  kuhu Lõuna-Ameerikas kindlasti minna, siis soovitaksime vaieldamatult Rio de Janeirot – see linn on lihtsalt vapustav. Riol on kõik olemas – ilusad rannad, kaunis loodus, soe kliima, ajalooline kesklinn, adrenaliini pakkuvad favela’d. Eks muidugi teisedki kohad väärivad äramärkimist, nagu näiteks Foz do Iguaçu, Salar de Uyuni, Machu Picchu, Titicaca Järv, Buenos Aires, kuid Rio on siiski ainulaadne ning peaks kuuluma iga Lõuna-Ameerikat külastava reisija plaani.

Suurim pettumus? Kui üldse peab midagi välja tooma, siis sellesse kategooriasse võiks vast sobitada maailma suurima märgala Pantanali. Kirjutasime ka toona, et mõistame, et ei saa eeldada, et kohe kui džunglisse satud, jalutab sulle mõni jaaguar vastu, kuid eks meie lootused olid ikka suhteliselt kõrged pärast kõiki neid ülistusi, mis me Pantanali kohta eelnevalt kuulnud olime. Oli küll tore mõned päevad vahelduseks looduses veeta, aga ehk oleks Amazonase trip siiski etem olnud.

Eks üks asi, mida meilt mitmeid kordi küsitud on ning mis vast paljusid huvitab, on see, kui palju meil siis selle kõige peale raha läks. Põhimõtteliselt kui keegi teist mõtleb täna, et võiks 3 kuuks Lõuna-Ameerikasse trippima minna, siis peaks arvestama umbes 55 000 krooniga. See sisaldab siis kõike alates lennupiletitest ja vaktsiinidest ning lõpetades söögi ja mõndade suveniiridega. See teeks siis u 4600 krooni nädalas, mille eest saab ka hea pakkumise korral näiteks minna nädalasele pakettpuhkusele Türki. Maitse asi.

Kui nüüd reisile tagasi vaadata ja mõelda, kas see kõik oli seda väärt – siis jah, oli küll. Ja enamgi veel. Nägime Lõuna-Ameerikat nii ühest kui teisest küljest, kuid kindel on see, et kunagi peab sinna ikka tagasi ka minema, kuna lihtsalt nii paljud põnevad paigad jäid veel avastamata. See vist ongi kõik. Oli igati tore reis ning ega nüüd jäägi muud väga üle kui naasta rutiinsesse argipäeva, mõne aja normaalne inimene olla ja siis taas ennast rutiinist lahti rebida ja rändama minna. Õnneks saime me selle kolme kuuga oma akud laetud, süsteemile restardi tehtud ja pildi selgeks, nii et nüüd võib ju natke aega jälle kaasa mängida…

Kui keegi mõtleb Lõuna-Ameerikasse trippima minna, siis ärge kahelge ning minge kindlasti. Võib vabalt ka meile meili saata, kui mingeid küsimusi on või mingis osas täpsustust vaja: karinjaharro@gmail.com. Seniks aga – järgmise korrani!

Advertisements

Porto Alegre, Florianópolis ja tagasi Rios

Pühapäeva hommikul jõudsime siis suhteliselt kurnatuna Porto Alegresse. Sellele vaatamata otsustasime, et ei hakka sinna linna üldse ööseks jääma ning ostsime kohe samaks õhtuks piletid järgmisele ööbussile Florianópolisse. See tähendas, et meil oli Porto Alegres ringi vaatamiseks aega 14h – kas see oli piisav? Vägagi piisav. Enam kui piisav. Umbes nii 10h rohkem kui piisav. Kuna tegemist oli pühapäevase päevaga, siis oli linn täiesti välja surnud ning enamik poode ja kohvikuid kinni. Ja üleüldse pole Porto Alegre just midagi erilist – tundus lihtsalt üks suur ja asjalik linn.

Kahjuks ei mõjunud aga need 2 järjestikust ööbussi meie tervisele väga hästi – Floripasse jõudes olime me mõlemad suhteliselt kutud ning arvatavasti väikses palavikus ja suures nohus/köhas. Seega peamised mälestused meie Florianópolise külastusest seostuvad eelkõige väljapuhkamise ning hostelitoas magamisega. Kahju, kuna olime reisi jooksul nii mõndagi head kuulnud Floripast ning ka Santa Catarina saarest, kus Floripa linn osaliselt asub. Pärast päevast ravikuuri otsustasime teisipäeval juba jälle bussi peale kobida ning võtta ette 18-tunnise sõidu Florianópolisest Rio de Janeirosse, et saaks veel enne Eestisse tagasilendamist mõned päevad soojemat kliimat ning randu nautida. Ühesõnaga teekond Uruguayst Riosse oli päris väsitav ja need kolm ööbussi nelja päeva jooksul võiksid küll mälust kustuda. Küll aga oleme me kolmapäevast tänaseni veetnud oma päevad peamiselt liiva peal lesides ning proovinud võtta viimast oma 3kuulisest vägagi aktiivsest puhkusest. Õnneks on meil veel jäänud paar päeva imelises Rios, nii et see päris viimane saab ka veel võetud.

Rubriigid:brasiilia

Colonia, Montevideo ja roadtrip mööda rannikut

Kolmapäeval jõudsime siis järjekorras juba kuuendasse riiki Lõuna-Ameerikas – Uruguaysse. Leidsime endale sobiva hosteli, kuhu öömajale jääda ning asjad jätta, ja läksime Colonia del Sacramentot avastama. Colonia on suhteliselt väike linnake, kuid vägagi populaarne eriti just argentiinlaste seas oma läheduse tõttu Buenos Airesele. Peamised vaatamisväärsused Colonias on UNESCO nimistus olev vanalinn oma munakiviteede ja koloniaalaegsete ehitistega. Põhimõtteliselt nagu Tallinn, aga kõvasti väiksem ja igavam. Kuigi eriti laheda efekti andsid vana-aegsed autod, mis olid üle linna igal pool tänavatel. Spets.

Neljapäeva hommikul liikusime edasi Uruguay pealinna Montevideosse, kus meid ootas ees Sebastian, kes on Karini tuttav San Diego ajast. Tegime Sebastianiga kiirtuuri Montevideo kesklinnas, millest võib ehk välja tuua Artigase kuju ja haua peaväljakul, kui üldse midagi välja tuua – polnud just väga turistile mõeldud linn. Pärast lühiülevaadet Montevideo linnast sõitsime mööda rannikut linnast välja Sebastiani kodu poole, kus külalislahke pererahvas meid ka majutas.

Kuna Sebastianil on plaanis tagasi USA’sse minna, siis oli ta just hiljuti oma auto maha müünud ning nüüd, kui meie Uruguaysse sattusime, siis rentis ta meie sõidutamiseks endale auto – põhimõtteliselt võib öelda, et tundsime end meelitatuna. Road-trip viis meid mööda Uruguay rannikut üles põhja poole: Piriapolis, Punta del Este, La Barra, Rocha, La Paloma, San Carlos ja veel mõned väiksemad külad, mida täpselt ei mäletagi enam.

Punta del Este on lähipiirkonna, kui mitte isegi terve Lõuna-Ameerika, põhikoht, kus suvel oma trimmis keha ning uhket autot tuulutada. Kui sul ei ole Punta del Estes maja, siis sa ei ole mitte keegi. Nagu Euroopas Marbella vms. Igatahes, majad olid uhked, linn oli täitsa ilus, kuid mida ei olnud, olid inimesed. Linn oli täiesti välja surnud. Põhjus nimelt siis selles, et siin hetkel juba täiesti sügis ning hooaeg läbi – kes ikka 20-kraadise ning tuulise ilmaga rannas käib? Aemm, eestlased terve suve? Kui aga tuule peale mõelda, siis tundus Uruguay väga hea koht surfamiseks, kuigi kedagi väga vees ei näinud.

Punta del Estest tunnike põhja poole asub La Paloma – Sebastiani sõnul tegemist põhimõtteliselt Punta del Estega uruguaylaste jaoks. See tähendab siis seda, et tipphooajal ei tõuse sealsed hinnad über-lakke ning rannas ei lähe turistide tõttu nii kitsaks kui Punta del Estes. Üürisime endale La Palomas väikse putka-suvila, käisime poes ning 2010. aasta esimene grill võis alata. Kui võiks arvata, et eestlastele meeldib suvel palju grillida ja chillida, siis uruguaylaste jaoks on see suisa elustiil – parilla’t tehakse siin praktiliselt igal võimalusel ehk siis 3-4 korda nädalas. Tugev praktika andis tunda ning Sebastiani valmistatud veis oli mõnusalt mahlane. Lihale andsid oma heaksiidu vist ka koik ümberkaudsed koerad, kuna neid kogunes meie veranda juurde ikka omajagu. Lisaks grillimisele kuulub uruguaylaste, nagu ka argentiinlaste, elustiili juurde ka mate – teesarnane jook, mida juuakse metallist kõrrega topsist, mis on täis 80-kraadist vett ja matepuru. Ühesõnaga see, et inimene kõnnib sulle linna peal vastu, termos kaenlas ja matetops peos, on täiesti igapäevane nähtus. Mate ei olnud võibolla nii hea kui grill-liha, kuid vähemalt sai ära proovitud – maitses nagu väga-väga kange roheline tee.

Laupäeval lebotasime veits veel La Paloma rannas enne kui tagasi hakkasime sõitma. Nimelt ostsime juba eelmisel päeval pileti San Carlosest Porto Alegresse, Brasiiliasse. Nii kurb kui see ka ei ole, siis pidime hakkama edasi (või peaks pigem ütlema tagasi?) liikuma. Uruguayst jäi aga väga hea ning kodune mulje. Koduse all mõtleme me justnimelt Eestit. Nimelt oli sealne maastik väga sarnane Eesti omale – ka Uruguayd ei ole õnnistatud mägise maaga ning nende kõrgeim tipp on u 500m. Autoga mööda rannikuäärseid kruusateid sõites võis vabalt ära unustada, et oled Uruguays – ümbritsev loodus oli mõnusalt kodune. See viis meid küsimuseni, et millal me viimati mööda Eestit ringi sõitsime ja oma kodumaad avastasime? Niisiis sai otsustatud, et sel suvel peaks tegema umbes nädalase road-tripi mööda Eestit. Kes veel tuleb?

Rubriigid:uruguay

Buenos Aires

Niisiis – Buenos Aires.  See oli koht, mida me mõlemad reisi algusest saadik pikisilmi oodanud olime ja kui me lõpuks sinna kohale jõudsime, ei pidanud me pettuma.  Buenos Aires oli  meeldiv ja mitmekülgne koht, kus tegemist võib jätkuda nädalateks. Linn ise on päris suur ja laialivalguv ning ka must-see turistikad asuvad üksteisest suht kaugel, seega peab BAs olema vähemalt 4 päeva, et kõik kohad ära näha. Meil õnnestus  BAs kokku olla 6 päeva, mis tähendab, et me võtsime asja rahulikult, ja võib öelda, et saime sellest suurepärasest linnast päris hea ülevaate.

Meie esimesel päeval BAs olime veel veidi ööbussist väsinud ja tutvusime peamiselt hosteli ümbrusega ehk Av de Mayoga, mille ühes otsas asub Plaza de Mayo koos Roosa Majaga (võrdväärne siis USA Valge Majaga) ning teisel pool Kongressihoone. Kui nad just väga suure binokliga ei vaata, siis nad üksteist väga ei näe, kuid sümboolses mõttes on majad täitsa huvitavalt asetatud. Kuna aga oli tegemist neljapäevaga, siis õnnestus meil Plaza de Mayol ära näha ka Mai Platsi Emade meeleavaldus.  Mai Platsi Emad hakkasid Roosa Maja esisel väljakul koos käima juba aastakümneid tagasi, kui Argentinas jäi sõjaväelise valitsuse tegevuse tulemusena teadmata kadunuks kümneid tuhandeid inimesi ning Emad hakkasid nõudma vastuseid ja informatsiooni oma kadunud laste kohta. Tänapäeval käiakse koos küll juba ka hoopis teistel põhjustel, kuid Mai Platsi Emad jätsid ikkagi kuidagi kurva mulje.

Reedel alustasime oma päeva jalutuskäiguga mööda Av 9 de Juliot, mis on väidetavalt üks kõige laiemaid tänavaid maailmas oma 22 reaga ehk u 140 meetrit lai. Linna keskpunktis, täpselt keset Av 9 de Juliot asub suur obelisk – suhteliselt sarnane koopia USA obeliskist, kuid sellest hoolimata jätab suhteliselt võimsa mulje. Pärast 20-minutilist jalutuskäiku BA tänavatel jõudsime Recoletasse. Tänapäeval on see piirkond tuntud eelkõige oma küllaltki omanäolise surnuaia poolest, mis kujutab endast nö kitsaste tänavate rägastikku, kus asetsevad väiksed mausoleumid. Kuulsale kalmistule maetud-saamist võivad aga endale lubada vaid Argentina  kõige rikkamad ning tähtsamad tegelased. Recoleta vaatamisväärsusteks ongi siis mausoleumid: nende arhitektuur, viimistlus ning suursugusus. Ja erilist tähelepanu väärib ka muidugi mõne kuulsuse puhkepaik nagu näiteks Evita Peroni haud.

Peale kohustuslikku surnuaiakülastust veetsime ülejäänud päeva Av Santa Fe ning Florida tänaval jalutades – need on siis kaks peamist shoppamise tänavat, kus võib suure tõenäosusega ennast suhteliselt rahatuks ostelda. Poode on seinast seina – esindatud on nii maailmatasemel nimed kui ka näiteks kohalikke nahktooteid müüvad poekesed. Mainimist väärib ka suhteliselt erakordne raamatupood El Ataneo, mis on ehitatud endise teatrihoone ruumidesse. Mõeldes meie miniatuursetele seljakottidele, ei saanud me muidugi shoppamisega väga hulluks minna, olgugi et hinnatase on märgatavalt odavam kui Euroopas. Ja seda eriti veel pärast tax free kasutamist, mille puhul saab lisaks veel 10% tagasi.

Järgmisel päeval oli meil kokku lepitud kohtumine kohaliku eestlase Aloga, kes töötab BAs vabatahtlikuna ning tegeleb peamiselt teiste vabatahtlike koolitamisega. Kuna aga kohtumine pidi aset leidma õhtu poole, siis venis hommikupoolik Warner Bros TV tõttu vägagi pikaks – vahelduseks oli tore ameerika huumor Big Bang Theory ja Two and a Half Men´i näol vägagi teretulnud. Väikse vahemärkusena võib mainida, et hommikusöök pole Lõuna-Ameerikas just kõige suurem maiuspala. Viimased 3 kuud oleme hommikuks söönud peamiselt saia, saia ja siis veel saia, lisandideks siis või ja moos. Parematel kordadel on sekka eksinud ka mõni puuvili, kuid need on tõesti olnud paremad korrad.

Kui nädala sees tundub Buenos Aires ikkagi suurlinn ning tänavad on sigimist-sagimist täis, siis nädalavahetusel oli isegi hüpersuur Av 9 de Mayo suhteliselt tühi. Inimestest suhteliselt tühi tänav ning suletud poed annavad aga päris head eeldused, et sind võidakse proovida röövida. Nii see juhtus siis lõpuks ka meiegagi: enne kui me arugi saime tulid kaks poisiklutti meilt raha küsima, üks natuke vanem, oma 17-aastane, ning teine noorem, mingi 10-aastane. Ütlesime kenasti, et meil kahjuks peenraha ei ole, niiet ei saa teid aidata, kuid neid see vastus ei rahuldanud. Hetk hiljem oli väiksema poisi käsi Harro taskus oleva fotoka poole liikumas, kuid rohkem meenutas see seksuaalset ahistamist kui röövi. Lükkasime poisid eemale ning proovisime rahumeeli edasi jalutada, kui järsku hüppas vanem poiss meie teele ette, kuid seekord oli noormees välja võtnud ka noa, millega ta meid siis ähvardada üritas. Harro arvates oli poisil käes tavaline pisemat sorti kööginuga – kuigi jah, ka see on väga ohtlik riist. Igatahes, Karin andis neile kõik tema käes olnud mündid (15 EEKi) ning seekord pääsesime suuremate kaotusteta. Eks see olukord natuke õudne oli, kuid samas tagantjärgi mõeldes ka veidi koomiline kui sind kööginoaga keset BA suurimat tänavat röövida üritatakse. Saime vähemalt paremini aimu ühest BA küljest, mis ilusates linnapiirkondades ennast väga meelde ei tuleta. Nimelt on BAs eraldi linnaosad (umbes nagu favelad Rios), kus elavad inimesed äärmises vaesuses ning kus sotsiaalsed probleemid on juba ammu üle pea kasvanud. Eks sellistel poisikestel polegi eriti midagi kaotada ning nad on valmis kõigeks väikse taskuraha nimel.

Juhtunust kergelt ehmunud, hüppasime metroo peale ning sõitsime Palermosse. Palermo on veidi vaiksem linnaosa, mis on paksult täis eriti põnevaid disainipoode – mitte ainult spetsi kaubavaliku poolest, vaid ka poodide eneste fantaasiarikka kujunduse poolest. Veetsime Palermos ringi uudistades mõned tunnid ning seejärel saime kokku Aloga. Käisime Aloga ühes eriti muhedas India restoranis söömas ning kuna peale selle, et Alo ise vabatahtlikuna töötab, on ta ka tegev Continuous Actionis, mis tegeleb vabatahtlike koordineerimisega Eestis, siis jätkus juttu kauemaks. Kes meist ei sooviks minna vabatahtlikuks kuskile maailma teise otsa ja saada osa sellest kõige ehedamast kultuurist?

Pühapäev on turupäev. Ja seda eelkõige San Telmos, mis on tuntud oma koloniaal-stiilis hoonete ning kitsaste munakivitänate poolest. Turult leiab kõike, mida üks turist Argentinast otsida võib (võibolla oleks võinud Karini rõõmuks natuke rohkem nahast kotte olla küll tegelt), ja ka üht-koma teist, mida turist väga ei otsi. Originaalis on tegemist antiik-asjade turuga, või siis lihtsalt vanade asjade turuga. Leida võis sealt praktiliselt kõike, mis on enam kui 20 aastat vana: telefone, vanu Coca-Cola pudeleid, kellasid, ehteid, kaale, maale, riideid jne. Lisaks muidugi veel tänavamuusikud ning tango-tantsijad: igatahes oli väga mõnus koht pühapäevaseks jalutuskäiguks.

Tänaval kogetud tango-showst meile muidugi ei piisanud ning läksime lõunale ühte restobaari San Telmos, kus iga pühapäeva pärastlõunal kell 3 “tasuta” tango-show aset leiab. Tasuta tähendab siis seda, et pead neile kõvasti käivet tegema seal. Kokkuvõttes olid nii söök kui show suhteliselt keskpärased ning kojukirjutamist ei vääri, kuid vähemalt kõht oli täis ja üks BA must ehk tango-show nähtud.

Esmaspäeval jäi meil veel üle vaadata La Boca naabruskond, kus siis elab peamiselt BA töölisklass. La Bocas on peamiseks vaatamisväärsuseks väga värvikirev Caminito tänav – sellega ka La Boca turisti jaoks piirdub. Põhimõtteliselt tegu ikkagi suhteliselt ohtliku piirkonnaga, niiet turisti-tänavalt kõrvale kaldumine ei ole üldsegi kohe soovitatav. Isegi kuulsa La Boca Junioriste jalgpalliväljaku juurde kõndimine, mis asus Caminito tänavast kõigest paar blokki, tundus liiga suure ning riskantse ettevõtmisena ning jätsime selle vahele. Võibolla asi polegi seal nii hull, kuid paari päeva tagune noaähvardus oli liiga hästi veel meeles.

Kuna BA on väga elav linn, kus igal nädala päeval kuskil midagi toimub, siis õnnestus meil esmaspäeva õhtul sattuda ühele väga huvitavale üritusele. Nimelt esineb igal nädalal ühes kultuurikeskuses (umbes nagu Kultuurikatel) kohalike hulgas juba suht legendaarseks saanud La Bomba del Tiempo ehk siis bänd, kes teeb muusikat kasutades erinevaid trumme ja muid kummalisi sahisevaid pille. Üritus oli väga omapärane ning muusika tekitas pärast mõningast aega suht transisarnase oleku.  

Teisipäeva hommikupoolik möödus taaskord teleka ees, pärast mida tegime väikse jalutuskäigu Florida tänaval, et näha, kas leiab veel äkki mõne meene, mida mälestuseks kaasa osta. Teisipäeval premeerisime ennast veel meeldiva Argentina grilliga ning pudeli veiniga – oli vägagi keelt-allaviiv hõrgutis ning ilus punkt meie BA külastusele.

Kokkuvõttes jättis Buenos Aires suhteliselt mõnusa linna mulje. Erinevalt paljudest teistest suurlinnadest, kus enamus vaatamisväärsuseid on koondunud paari põhilisse linnaosasse, pakkus BA kõvasti rohkem vaheldust ja kontrasti. Samas ootasime BAst vist natuke enam lõuna-ameerikalikku suurust euroopalikus keskkonnas, kuid tundus vastupidi. Omajagu mõjutas meie arvamust linnast ka see väike röövi intsident, seega võib-olla ei oleks kohe kahe käega nõus sinna elama minema, nii nagu näiteks Santiago puhul olime. Kuid sellele vaatamata õnnestus Buenos Airesel meid ära võluda ning me oleme iga kell valmis tagasi minema sellesse tango-liha-mate-veini elustiili keerisesse.

Kuna olime viimastel päevadel harjunud päris kaua magama, siis tundus kolmapäevahommikune kella 6.30-ne äratus vägagi varasena. Nimelt kell 9.30 olime juba laeva peal teel Uruguaysse, Colonia del Sacramentosse. Põhimõtteliselt nagu läheks Helsingisse – paar tundi laeval ja oledki teises riigis. Ainult et oled Uruguays, mitte Soomes.

Rubriigid:argentina

Mendoza

Pärast taaskordset ööbussi, mis oli järjekorras juba 11.nes ning sedapuhku Viña del Marist Mendozasse, suutsime suhteliselt kerge vaevaga leida endale uue kodu järgmiseks paariks päevaks. Kuna ilmateade lubas, et nädala keskel läheb jahedamaks, siis otsustsime unustada ööbussist tekkinud väsimuse ning kohe esmaspäeval võtta ette plaanitud veinituuri Mendoza lähedustesse. Meie veinituur nägi välja siis selline, et rentisime jalgrattad (vägagi lahedad kruiserid) ning sõitsime ühest viinamarjaistandusest ning degusteerimiselt teise. Tuuritasime ringi ühes kõige populaarsemas külakeses Mendoza lähedustes ehk Maipus. Oma 7-tunnise tuuri jooksul jõudsime läbi käia ühest veinimuuseumist, ühest šokolaaditehasest, ühest delikatessipoest ning kolmest istandusest, mille jooksul degusteerisime nii mõndagi head joodavat kui ka söödavat. Väga maitsev. Lisaks tegime tutvust ka Argentina köögiga, mille põhiline tõmbenumber on ebanormaalselt suured lihatükid. Päeva üheks meeldajäävamaks hetkeks kujunes kindlasti ka Eestiski suhteliselt tuntud tootja – Trapiche – veiniistanduse külastus. Nii istandus kui ka tootmishooned olid teistest veidi viisakamad ning ka vein oli tõeliselt hea, eks selle tõttu unustasimegi me end Trapiche degustatsioonile veidi kauemaks ja mitmesse teise kohta enam ei jõudnud. Aga see oli seda ka väärt 🙂 Mõnusalt švipsisena tuurilt naasnud, pakkus rattaid rentinud firma meile veel mõned topsid odavamat pakiveini, et saaksime ikka korralikult kõik maitsed alla loputada. Kui hommikune transfeer hostelist Maipusse oli hinna sees, siis tagasi pidi igaüks ise saama. Meie otsustasime vana hea ühistranspordi kasuks ning pärast umbes igavikku kestnud trippi väga veinises olekus jõudsime mingi ime läbi tagasi Mendoza linna. Võib vabalt öelda, et see päev Maipus oli meie reisi üks muhedamaid ja tšillimaid.

Järgmisel päeval keeraski ilm natuke viletsamaks, kuid sellest hoolimata saime kenasti Mendoza kesklinnale ringi peale tehtud. Ja see kesklinn ei ole just väga väike – nimelt pärast seda, kui 1861. aasta maavärin purustas paljuski tollase Mendoza, kavandati uus linn nii, et kõik võimalikult vastupidav oleks. See aga tähendab tänases Mendoza linnas väga laiu tänavaid ning suhteliselt avaraid ja suuri väljakuid. Ehk siis jalutada 5 blokki Mendozas tähendab umbes sama, mis kõndida 10 blokki Santiagos. Väsitav. Lisaks käisime ka linna kõige põhilisemas pargis, mis aga ka Mendoza standardite kohaselt oli ikka vaga suur. Kuna aga enne jalutuskäiku oli loomulikult vaja väike vein teha, siis põhiliselt piirdus see pargi külastus pingil istumisega.

Kuna leidsime, et veine sai juba piisavalt proovitud ja eks neid müüakse ju ka mujal linnades, siis otsustasimegi juba kolmapäeva õhtuks endale piletid kauaoodatud Buenos Airese’sse osta (justament, järjekordne ööbuss). Täna hommikul jõudsime siis Lõuna-Ameerika väidetavalt kõige euroopalikumasse metropoli, kus elab u 13 miljonit inimest ehk ligi kolmandik Argentina elanikkonnast.

Rubriigid:argentina

Valparaiso ja Viña del Mar

Nädala keskel jõudsime oma teekonnaga Tšiili sadamalinna Valparaiso´sse, mis on suhteliselt tuntud oma boheemlasliku atmosfääri tõttu. Ja muidugi seetõttu, et Valpo on ka Tšiili niinimetatud kultuuripealinn. Miks? Kuna siinne tänavapilt meenutab vast kõige rohkem mõne kunstniku ateljeed – Valpo ajaloolise kesklinna tänavaid ning maju kaunistavad kõikvõimalikud graffiti´d. Ka UNESCO maailmapärandite nimekiri arvab, et Valpo värvilised joonistused ja kirevad tänavad on äramärkimist ning säilitamist väärt. Väga mõnus igatahes ning graffitid on ka veits etemad kui Koplis.

Neljapäeval hulkusimegi terve päeva Valpo linna peal joonistusi ning mägiseid vaateid imetledes. Juhtusime Valposse just sellel ajal, kui sadamas randus oma 12 vana-aegset purjekat, mis on teekonnal ümber Lõuna-Ameerika. Tegemist põhimõtteliselt Tšiili Vabariigi 200.nda aastapäeva tähistustega, mille jooksul need laevad siis erinavaid linnu külastavad. Järjekord laevade juurde saamiseks oli päris pikk – tundus, et kohalike huvi nende vastu oli üüratu. Kohalikele oli vast kõige rohkem vaatamist väärt Tšiili alus “Esmeralda”, mis tundus ka kõige suurem neist olevat: teistest riikidest olid esindatud põhimõtteliselt kõik Lõuna-Ameerika riigid ning lisaks Portugal, Hispaania ning Holland. 100-aastaseid laevu uurides pakkus meile seltskonda Pia, kellega saime tuttavaks Brasiilias Rio de Janeiro rannas jalutades ning kes elas naaber-linnas Viña del Maris. Pärast laevade vaatamist viis Pia meid Valpo põhilist kokteili – Terremotot ehk maavärinat – proovima.  Jook koosneb siis suurde kannu serveeritud valgest koduveinist ning veini sisse hulpima pandud ananassijäätise kuubikutest… Selle suve põhijook on nüüd vähemalt teada 🙂

Tol õhtul kolisime ka meie Valpost Viñasse, kuna Valpo oli meie jaoks end juba ammendnud. Ja eks meil oli ka väike lootus heale rannailmale järgmisteks päevadeks ning kõik rannad asuvadki  Valpost põhja pool ehk Viñas. Ilmaga meil kahjuks väga ei vedanud – kui Santiago võttis meid vastu väga päikesepaistelise ilmaga, siis Valpos oli suhteliselt jahe ning pilvine. Üleüldse oli Valpo täielik kontrast nii Santiago kui ka 9km põhja pool asuva Viña del Mariga – Valpo oli suhteliselt räpane ning hipilik, kus Santiagos tekkinud turvatunne oli kiire kaduma; samas kui Viña oli rohkem selline kuurortlinn ilusate rannaäärsete promenaadidega. Viña on populaarsemaks saanud just viimasel ajal – paljud Santiagolased omavad ookeaniäärses Viñas suvekorterit või käivad siin lihtsalt niisama nädalavahetustel auru välja laskmas. Nagu Pärnu, noh. Kaks väga erinevat linna üksteisest vaid 9km kaugusel. Aga eripära ning oma hing oli neil mõlemal.

Esimesel päeval Viñas võtsime ette mõnusa rannaäärse jalutuskäigu ja nautisime üpriski suvist ilma. Pärastlõunal võtsime suuna juba rohkem kesklinna poole ja võib öelda, et Viña on suhtkoht üdini ilus linn  – palmid, purskkaevud, ilusad plazad ja pargid, rannad jms. Poleks üldse vastu kui endlagi siin suveresidents oleks.

Kuigi kahjuks me selle reisi jooksul Rapa Nui ehk Lihavõttesaarele ei jõua (peamiselt seetõttu, et edasi-tagasi lend sinna on 6000 krooni), saime ikkagi imetleda osakest nende kultuurist: nimelt on Viñasse toodud üks originaal moai kuju, mis kujutab endast siis kivist väljarajutud hiiglaslikku nägu. Juba selle ühe moai nägemine tekitas päris müstilise tunde, nii et võib ainult ette kujutada millise elamuse saaks Lihavõttesaart ennast külastades.

Pärast jalutuskäiku linnas see juhtuski… Saime rõõmustava uudise, et Harro reisikott on nüüdsest u 2.5kg kergem. Kui õhtul oma hostelituppa astusime, märkasime et millegipärast on meie toa aken lahti. Hetk hiljem selgus, et voodi peale jäetud Harro läptop oli ka nagu puudu. Pärast kerget paanikahoogu ning vestlust adminniga saigi selgeks tõsiasi, et Harro läpparit tõesti enam ei ole 😦 Tundus väga kahtlaselt kokkumängu moodi, kuid ei hakanud lambist kedagi seal süüdistama ka. Politsei käis kohal ja puha ning eks jääb lootma, et ehk saab kindlustuselt vähemalt mingi papi tagasi. Sellised asjad juhtuvad nagu ikka siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Boliivias ja Peruus olime tunduvalt rohkem valvel varguste jne suhtes, aga Tšiili tundus niivõrd turvaline riik, et me tõesti ei osanud midagi sellist oodata. Aga eks see läppar oligi juba 4 aastat vana, niiet nüüd ongi hea põhjus uus osta. Eks selle pärast muretseb siis, kui Eestisse jõuab. Praegu on tähtsamaid asju teha – puhata.

Pärast sellist “meeldivat” üllatust kulus meile mõlema üks tõsisemat sorti meelelahutus ära. Niisiis läksime üle pika aja ööelu nautima – Pia viis meid kohalikku poppi ning noortepärasesse kohta nimega Goose, kus pisco-kokakoola kokteil maksis ei rohkem ega vähem kui 2.5 EEKu. Seda kahjuks küll esimesel tunnil ainult, kuid siiski 🙂 Muusikat tuli seinast seina – reggaeton, räpp, techno, rnb, India muusika: no sa ainult nimeta seda ja seda seal ka lasti. Aga üllataval kombel ei häirinud see nii väga – üleminekud tundusid eriti head. Asi võis tõesti olla manustatud piscokoguses, kuid ka tagantjärgi mõeldes tundub, et DJ teadis, mis ta tegi ning oskas üht-koma teist kokku mixida suht hästi. Ka baaris Journal, kus me enne klubi istumas käisime, lasti muusikat suht seinast seina – 10 minuti jooksul jõudis tulla sealt kaks Harro lemmikut: Jack Johnson ja System of a Down. Sellist kooslust just väga tihti ei leia.

Laupäevane päev oli natuke päikselisem ning saime isegi mõne tunnikese rannas lebotada enne kui Pia vanemate juurde lõunale läksime. Karta on, et Pia rääkis oma vanematele, et tal on nii kurb meel, et meil läppar ära varastati ja et just tema soovitas seda hostelit meile. Ning siis ta vanemad mõtlesid, et “oh kui kena oleks meist neid lohutuseks enda juurde lõunale kutsuda”. Või siis olid tõesti lihtsalt väga lahedad vanemad. Igatahes lõuna oli väga spets. Väike pisco enne eelrooga. Eelroaks kerge avokaado-tuunikala salat. Pearoaks hakkliha-kartulipüree vorm, millele on siinmail kombeks peale raputada ka veidi suhkrut. Kõlab sürrilt, aga tegelikult polnud vigagi. Ning magustoiduks jäätist. Polnud üle kahe kuu päris kodust toitu saanud, nii et kõik tundus kuidagi eriti maitsev. Muidugi oli ka väga huvitav ühe kohaliku perekonna traditsioonide ja eluolu kohta rohkem teada saada. Märkimist väärib ka nende maja, mis oli veidi üle 100 aasta vana ning mis jättis seestpoolt pigem nagu muuseumi mulje, kuna suur osa sisutusest ja muudest dekoratsioonielementidest olid ikka väga soliidses eas. Pärast lõunat viitsis Pia meid veel ka autoga mööda Viñat ja lähedalasuvaid linnakesi ringi sõidutada ja paremaid vaateid näidata. Nii et kokkuvõttes oli väga armas päev ning Pia ja tema pere külalislahkus jääb vist küll alatiseks meelde.

Pärast meile kompensatsiooniks antud kahte tasuta ööd varaste juures oli aeg võtta suund Argentina poole. Meie järgmiseks sihtpuntiks oli Mendoza, kus me nüüd juba oleme. Plaanis teha väike veinituur ning vaadata, mis muud see maailmakuulus veinipiirkond pakub.

Rubriigid:tšiili

Santiago de Chile

Nädala alguses, kui Santiagosse jõudsime, ei osanud sellest linnast midagi väga oodata – arvasime, et tuleb järjekordne suurlinn-finantskeksus nagu São Paulo, kuid peab tõdema, et arvamus muutus drastiliselt: linn jättis ülimalt rohelise, jalakäijasõbraliku ning muheda mulje. Ei teagi, kas see oli tõesti nii või mõjutasid meid sellised faktorid nagu meeldiv seltskond õhtusöökidel, hea ilm või tõsipaljas fakt, et viimati kui me sellist suuremat ning puhast linna nägime oligi praktiliselt Brasiilias mõned kuud tagasi. Et ühesõnaga, kui tulla Santiagosse otse Euroopast, siis võib linnast hoopis teine mulje jääda.

Aga jõudsime Santiagosse siis esmaspäeval ning kuna olime 23-tunnisest bussisõidust natuke väsinud või nii, siis põõnasime natuke hostelis enne kui õhtul välja pidime minema. Meil oli kokku lepitud õhtusöök Jose ning tema prantslasest girlfirendi Veronica’ga – Jose on Harro tuttav Hongkongi ajast, kus nad mõlemad vahetusprogrammiga 2007. aasta sügisel ülikoolis olid. Igatahes, väga mõnus oli kedagi tuttavat näha üle pika aja. Jose viis meid esimesel õhtul ühte eriti lahedasse prantsuse restorani, mis asus ühes vanas puumajas, kus korterite erinevatest ruumidest olid söögitoad tehtud – see kõik jättis eriti hubase mulje, kuna tundus, et viimnegi detail oli seal läbimõeldud ning ükski nurk ei olnud kahe silma vahele jäänud. Veini ning oivalist rooga nautides võis vabalt ära unustada, et viibid endiselt Lõuna-Ameerikas, mitte Pariisis. Eestis sellist laadi restorani ei oskagi võrdluseks tuua, ühesõnaga seal sellist pole. Ja toit oli tõesti hea – Karin sõi näiteks vesisefileed camembert juustuga, mis oli lihtsalt suus-sulav…

Kuna pärast õhtusööki läksime veel Jose ja Veronica korterisse piscot jooma ning vesipiipu tegema, siis teisipäevane ärkamine ei olnud just kõige varasemate killast ning meie plaan ühe päevaga suur linna tuur teha ei tundunud enam teostatav. Suutsime siiski pool päeva linna peal jalutada ning Santiago põhi-vaatamisväärsused üle kontrollida, et nad ikka olemas on ning ka pärast maavärinaid püsti seisavad. Maavärinatest rääkides, siis teisipäeva hommikul 11 ajal, kui me veel voodis lebotasime, siis Karin arvas tundvat väikest maavärinat või midagi selle sarnast – Harro muidugi vaidles vastu, et Karinil on pohmell ja talle võib igast asju tunduda. Tegelikult tuli aga hiljem välja, et teisipäeva hommikul oligi väike 4.2-magnituudine järeltõuge. Sellised pisemad maavärinad pididki Santiagos pärast jaanuarikuist kaost suhteliselt igapäevased olema.

Õhtuks oli meil taaskord kokku lepitud sööming Jose ja Veronicaga – kuna eelmisel õhtul tuli jutuks hea Tai toit, mille järele nii Jose kui Harro igatsevad Bangkoki-aegadest, siis otsustasime Aasia köögi kasuks. Jose teadis ühte lahedat kohta, kus serveeritakse eriti head pad thai’d – ausalt öeldes ei osanud väga eelmisest õhtust veel paremat kogemust oodata, kuid restoran Ky suutis nii mõnegi asjaga üllatada. Tegemist oli eramajas asuva restoraniga – tänaval ei olnud ühtegi silti, et seal võiks restoran asuda, ning sisenemiseks pidi metallvärava taga kella vajutama ja ootama, et sulle uks avataks. Kahekordse maja pool esimest korrust oli köögi päralt ja ülejäänud maja ruumid oli erinevalt sisustatud söögitoad. Sellele lisaks oli majataguses varikatusega hoovis veel oma 20 lauda – ja kõik see oli eriti stiilselt ning modernselt sisustatud. Ühesõnaga tundus suhteliselt popp ja trendikas koht. Eks ta seda natuke ka oli – hinnad olid ka tsipa kallimad kui mujal. Oleneb millega võrrelda muidugi – kui võrrelda sellega, palju me muidu siin reisi ajal söögikordade peale kulutame, siis oli see ikka suhteliselt kallis; kui võrrelda näiteks Eestiga, siis oli see suhteliselt odav sellise fancy’ma koha kohta: eelroog+praad+klaas veini+mojito = u 400 eeku. Igatahes jättis see restoran eriti spetsi mulje oma ärapeidetud asukoha ning moodsa ja omapärase interjööriga. Nii et kui keegi veel tunneb muret, et ega me siin ometi näljas pole, siis seda ohtu kohe kindlasti ei ole. Võib isegi öelda, et me toitume mitmekülgsemalt ja kohati isegi tervislikumalt kui Eestis.

Kolmapäeval käisime veel San Cristobali mäe otsas Santiago vaadet nautimas enne kui asjad pakkisime ja tagasi Vaikse Ookeani poole liikuma hakkasime. Nagu ka enne mainisime, siis suutis Santiago meid kõvasti üllatada. Ei teagi, kas oleme siinse reisi jooksul seda varem mõne teise linna kohta öelnud, aga Santiagos võiks vabalt isegi elada mõne aja. Lisaks on ka palju muud head käe-jala ulatuses: sõidad 1h ida poole ja leiad eest Andide maailmatasemel suusakeskused; sõidad 1h lõunasse ja saad nautida Tšiili parimaid veine; või sõidad 2h lääne poole ning oled rannakuurortis Viña del Mar. Mida veel tahta…

Rubriigid:palju maksab?, tšiili